viska leili, külmaks kisub

Nüüd ma ei ole uhke. Natuke on isegi iivaldavalt vastik enda suhtes. Aga ma loodan, et mulle antakse andeks. Sõrmuseid ma ei näinud ja valget kleiti samuti mitte. Maha lüüa ka ei saa kuna elan niivõrd kaugel. Hommikul nägin silmi mis süüdistasid mis kassipoegade uputamises, kõhus oli äärmiselt ebameeldiv tunne. Kui saaksin selle peatüki uuesti kirjutada teeksin mitmeid asju teisiti aga kahjuks nii lihtsalt asjad ei veere. Unustada ka ei saa. Püüdsin aga miski närib ja piinab. Nagu toidutükk mandlite ja kurgu vahel. Elada saaks aga niimoodi ei taha. Muusika ei kõla nii hästi, olenemata kas krutin volüümi kuhugi suunda või ei. Toit maitseb kui liiv ja vesi on kuiv nagu tuhk. Ma ei mõista.