ärevust peita on raske
libistan keelt huultel
surun purihambad põske
lasen mõru maitse tuulde

b

Mind on ärkamisest saadik valdanud tunne, et täna juhtub midagi halba. Alguses piinas mind ka peavalu, kuid see andis juba alla, hirm millegi traagilise ees on säilinud. Samas, mu viimased kuud on nii jubedad olnud, et miski mis läheks hullemaks oleks kokkuvõttes vaid protsess. Ma vaatan hetkel Dharma ja Gregi, ulme. Ma pole seda aastaid teinud. Seljanka supist on ausaltöeldes villand, kuid ma ei viitsi poodi ka minna.

Lõngakera

Diil ujumise ja juukselõikusega jääb ära. Olen küll sõnapidaja mees aga sina vihkad mind ja mina vihkad kohe kindlasti sind. Leping on nüüd selline, et ma ajan enda juuksed maha täpselt sellel päeval kui ma saan esimese valutu sammu teha. Ilmselt jäävad mingihetk juuksed ette kui perset pühin. Füüsiline valu on mu parim sõber.

Sonaat

Homsest hakkab siis magnetravi, täna sai autokooli eksamiga ühelepoole ning eile oli üks üdinisti uimane päev. Esmaspäeval kohtusin veinise kõlaga mu peas ning laupäeval kirun reedet. Pühapäeval ootan esmspäeva ning teisipäeval meeleheitlikult suve.

Diagnoos.

Alustades anatoomiliselt ülevalt alla. Krooniline peavalu, silmapõletik, nohu, köha, mädased mandlid, valutavad õlad, kopsuklamüüdia, tennisisti küünarliiges, põiepõletik, selgroo põrutus, nikastatud põlv, jalaluumurd, sidemete ja kannakõõluse osaline rebestus, närvikahjustus. Ei, see pole nimekiri asjadest mis minuga juhtunud on, see on nimekiri asjadest mis mind hetkel kimbutavad. Elu ei ole lill.

Kuu aega on õnnetusest möödas. Olen käinud 4 erineva arsti juures. Lõpuks ometi pandi mulle mõistlik diagnoos: sidemete ja kannakõõluse osaline rebend, närvide kahjustus ja luumurd, kild on lahti.

Veinine kõla mu peas.

Kasvatan rahuliku südamega juukseid. Ei teagi mis on eesmärgiks või viimaseks piiriks, kuid see on ainuke asi mida ma hetkel teha saan. Kui see oleks olumüpiaala siis oleksin ma Eesti teatenelikus. Püüan sellist Patrick Dempsey stiilis lähenemist. Näo puhul jääb mul kahjuks vaid kõvasti puudujääke, nukker.

protsess

Valu on väiksem, kuid see-eest nüüd selgelt eristatav. Külgedele painutades on tunda selgelt sidemetevigastust. Kannale survet avaldades tunnen väga uudset, teravat, vibreerivad ja krudisevat valu. Esmaspäeval kell 9.00 on mul Tartus spetsialisti juures aeg. Nüüd hakkan otsima võimalust arstile minekuks. Bussiga oleks pea võimatu selleks ajaks jõuda. Peab vist mõtlema hakkama.

Vilistan endiselt sama viisi

Sai ka Tartus ära käidud. Mulle tehti selgeks, et olen memmekas kes ei talu valu ning 3 nädala pärast pole mõtet enam kipsi panna. Ma ei kujyuta ettegi kauaks seda kipsi siis panema peab. Ma ei jaksa ega taha sellest jalast enam rääkida ega mõelda. Esmaspäeval on Võru arsti vastuvõtt, hüppan aga läbi sealt. Mis mul kaotada.

Püüan aru saada kes on kes. Samal ajal jälgin kuidas jalg läheb igakord lillaks kui ta vöökohast allapoole lasen. Tunnetus jalast kaob ning valu voolab asemele.

Kelle peale saab üleüldse loota. Kas selle peale kes igakord vintis peaga kinnitab kuidas lähete tähti püüdma ning sööte kuu peal kõik võililled ära. Või saab loota just sellise inimese peale kellega poetad aegajalt paar sõna ning siis minnakse jälle oma teed.

Ma arvan, et uus algus on minu jaoks möödapääsmatu. Olgu see siis esialgu kasvõi virtuaalses kujus. Ühesõnaga..

Kaks nädalat tagasi kukkusin ma jää peal selili nii, et parem hüppeliiges jäi õnnetult enda alla. Piltlikult öeldes käis see kõik nii kähku, et täpset asendit ma kirjeldada ei oska. Proovisin vapralt veel edasigi liikuda, kuid kohe oli aru saada, et midagi on väga valesti. Kiirabisse jõudes saatis õde mind üleoleva pilguga neljandale korrusele. Ei saanud ma neilt isegi mitte ratastooli laenata, kästi ühel jalal hüpata. Kuidagi tegin ma selle rännaku seal ära. Uuesti alla jõudes pidin tükk aega ootama röntgeni vastust. Mu hüppeliiges oli kõigist neljast suunast paistes, kuid vene aksendiga kõnelev doktor Anastassia või Olga või.. ütles mulle, et luu on terve, võin koju minna. Ei vaadanud ta mu jalga ega küsinud ühtegi küsimust mu õnnetuse kohta. Sain veel kuidagi koju ära, taksojuhile jäin julgelt võlgu, kuid minu õnneks sattusin hea inimese auto peale.
Jõudsin oma valutavat ( ma ei mõtle kriimustus valutavat vaid jalg otsast rebitud ning sellega vastu könti pekstud valutavat ) jalga kannatada kaks päeva ning siis otsustasin uuesti kiirabisse pöörduda. Seal oli hoopis teised inimesed valves, imestasid, et kuidas sellise jalaga üldse haiglast välja lubatakse. Pandi jalg kipsi ning tehti ka seljavalu pärast selgroost röntgen.
Selle nädala alguses siis pidin uuesti kipsi näitama minema. Kuna kips hõõrus siis võeti see ära. Lootsin, et pannakse uus, aga ei mõeldudki sellele. Üks ülbe Tartu doktor teatas, et kuna luu on terve pole kipsi vaja. Seletasin siis talle, et ma ju ei saa iseseisvalt absoluutselt jalga liikudada ning kui püüan seda kätega ükskõik kuhu suunda painutada lööb kanna ja sisekülje juurde terav ( endiselt ülivõrdes ) valu. Kehitas vaid õlgu ning käskis nädala pärast tagasi tulla. Ütlesin, et mu jalg loperdab kui karkudega kõnnin, et ehk saaks kinni siduda. Mind vaadati kui Võru kõige suuremat memmekat. Tõmmati üks poole meetrine marli ümber ning saadeti minema. Nüüd on kukkumisest 12 päeva möödas ning ma endiselt ei saa oma jalga absoluutselt liigutada, valu on halvav ning paistetus püsiv. 12 päevaga pole praktiliselt mingeid olulisi muutusid tekkinud. Suudan vaid eristada seda, et kanna lähedal on paistetus ehk suuremaks läinud ning tunne oleks nagu miski oleks läinud katki ning asendit vahetanud. Püüan Tartusse arsti jutule saada, ehk õnnestub veel kunagi ka ilma karkudeta kõndida.