Ma arvan, et uus algus on minu jaoks möödapääsmatu. Olgu see siis esialgu kasvõi virtuaalses kujus. Ühesõnaga..

Kaks nädalat tagasi kukkusin ma jää peal selili nii, et parem hüppeliiges jäi õnnetult enda alla. Piltlikult öeldes käis see kõik nii kähku, et täpset asendit ma kirjeldada ei oska. Proovisin vapralt veel edasigi liikuda, kuid kohe oli aru saada, et midagi on väga valesti. Kiirabisse jõudes saatis õde mind üleoleva pilguga neljandale korrusele. Ei saanud ma neilt isegi mitte ratastooli laenata, kästi ühel jalal hüpata. Kuidagi tegin ma selle rännaku seal ära. Uuesti alla jõudes pidin tükk aega ootama röntgeni vastust. Mu hüppeliiges oli kõigist neljast suunast paistes, kuid vene aksendiga kõnelev doktor Anastassia või Olga või.. ütles mulle, et luu on terve, võin koju minna. Ei vaadanud ta mu jalga ega küsinud ühtegi küsimust mu õnnetuse kohta. Sain veel kuidagi koju ära, taksojuhile jäin julgelt võlgu, kuid minu õnneks sattusin hea inimese auto peale.
Jõudsin oma valutavat ( ma ei mõtle kriimustus valutavat vaid jalg otsast rebitud ning sellega vastu könti pekstud valutavat ) jalga kannatada kaks päeva ning siis otsustasin uuesti kiirabisse pöörduda. Seal oli hoopis teised inimesed valves, imestasid, et kuidas sellise jalaga üldse haiglast välja lubatakse. Pandi jalg kipsi ning tehti ka seljavalu pärast selgroost röntgen.
Selle nädala alguses siis pidin uuesti kipsi näitama minema. Kuna kips hõõrus siis võeti see ära. Lootsin, et pannakse uus, aga ei mõeldudki sellele. Üks ülbe Tartu doktor teatas, et kuna luu on terve pole kipsi vaja. Seletasin siis talle, et ma ju ei saa iseseisvalt absoluutselt jalga liikudada ning kui püüan seda kätega ükskõik kuhu suunda painutada lööb kanna ja sisekülje juurde terav ( endiselt ülivõrdes ) valu. Kehitas vaid õlgu ning käskis nädala pärast tagasi tulla. Ütlesin, et mu jalg loperdab kui karkudega kõnnin, et ehk saaks kinni siduda. Mind vaadati kui Võru kõige suuremat memmekat. Tõmmati üks poole meetrine marli ümber ning saadeti minema. Nüüd on kukkumisest 12 päeva möödas ning ma endiselt ei saa oma jalga absoluutselt liigutada, valu on halvav ning paistetus püsiv. 12 päevaga pole praktiliselt mingeid olulisi muutusid tekkinud. Suudan vaid eristada seda, et kanna lähedal on paistetus ehk suuremaks läinud ning tunne oleks nagu miski oleks läinud katki ning asendit vahetanud. Püüan Tartusse arsti jutule saada, ehk õnnestub veel kunagi ka ilma karkudeta kõndida.