Monday, June 28, 2010

I am the fairy king. I have them flying all over the place.

mine perse

Mulle üleüldse ei meeldi kui "sõber" seljataga perse täis täägib. Niigi on suur häda, et enesekindlusega ühte viisi vilistada ja siis tulevad tühjast tähjast sellised probleemid. Mul oleks vaja häid sõpru, hoolivaid ja reaalselt eksisteerivaid. Mul oleks vaja kindlat ego mitte seda võbelevat häda mis hetkel mu sees pakitseb. Palju oleks vaja, kuid vähene on reaalselt saavutatav. Nukker nukker nukker.

Sunday, June 6, 2010

las olla

Ma vihkan inimesi. Ma tunnen ennast nii lollilt kui pean neile tõestama, et nad eksivad. Veider olla nagu ei taha ja normaalseks ilmselt kunagi ei saa. Ma lähen kiiresti närvi, kui inimesed on rumalad ning mind ei mõista. Lollid inimesed tahan kõik enda kätega lämmatada ja koledad riputaks kesklinna kellatorni külge, et kõik neid tokkidega torkida saaksid. Tahan endale teistpoolt mis maitseb kui kaneel.

Saturday, May 29, 2010

viska leili, külmaks kisub

Nüüd ma ei ole uhke. Natuke on isegi iivaldavalt vastik enda suhtes. Aga ma loodan, et mulle antakse andeks. Sõrmuseid ma ei näinud ja valget kleiti samuti mitte. Maha lüüa ka ei saa kuna elan niivõrd kaugel. Hommikul nägin silmi mis süüdistasid mis kassipoegade uputamises, kõhus oli äärmiselt ebameeldiv tunne. Kui saaksin selle peatüki uuesti kirjutada teeksin mitmeid asju teisiti aga kahjuks nii lihtsalt asjad ei veere. Unustada ka ei saa. Püüdsin aga miski närib ja piinab. Nagu toidutükk mandlite ja kurgu vahel. Elada saaks aga niimoodi ei taha. Muusika ei kõla nii hästi, olenemata kas krutin volüümi kuhugi suunda või ei. Toit maitseb kui liiv ja vesi on kuiv nagu tuhk. Ma ei mõista.

Tuesday, April 6, 2010

tut

Võtsin käsile uue raamatu mida sõber A mulle kirjeldas, hiljem ise keset ööd mööda tuba ringi loperdades nagu balansist väljas vurrkann. Ma olen lugenud ära 3-4 lehekülge. Ma vihkan kõike selle raamatu juures - sõnastust, fonti, süžeed jne, kuid ma ei suuda ka seda raamatut käest panna. See neelab mind enda sisse ja üldse mitte ohtlikult. Täpselt nagu ma oleks sinna loodud, ta polsterdab mind oma pehmete kõnekäändude ja ülivõrretega. Kõik tundub tore ja hea, kuid mul pole helisevat kõhtutunnet mis kinnitaks, et ka homne päev samamsugune paista võiks. Sekund sekundi haaval, leheküljed minutite haaval. Laulan vastu kui kuulen viisi. Naeratan kui ei ole antud põhjust, kuid tunnen end üldiselt ka läbi igava vaikuse rahulolevalt.

Sunday, March 28, 2010

ärevust peita on raske
libistan keelt huultel
surun purihambad põske
lasen mõru maitse tuulde

Saturday, March 27, 2010

b

Mind on ärkamisest saadik valdanud tunne, et täna juhtub midagi halba. Alguses piinas mind ka peavalu, kuid see andis juba alla, hirm millegi traagilise ees on säilinud. Samas, mu viimased kuud on nii jubedad olnud, et miski mis läheks hullemaks oleks kokkuvõttes vaid protsess. Ma vaatan hetkel Dharma ja Gregi, ulme. Ma pole seda aastaid teinud. Seljanka supist on ausaltöeldes villand, kuid ma ei viitsi poodi ka minna.