tut

Võtsin käsile uue raamatu mida sõber A mulle kirjeldas, hiljem ise keset ööd mööda tuba ringi loperdades nagu balansist väljas vurrkann. Ma olen lugenud ära 3-4 lehekülge. Ma vihkan kõike selle raamatu juures - sõnastust, fonti, süžeed jne, kuid ma ei suuda ka seda raamatut käest panna. See neelab mind enda sisse ja üldse mitte ohtlikult. Täpselt nagu ma oleks sinna loodud, ta polsterdab mind oma pehmete kõnekäändude ja ülivõrretega. Kõik tundub tore ja hea, kuid mul pole helisevat kõhtutunnet mis kinnitaks, et ka homne päev samamsugune paista võiks. Sekund sekundi haaval, leheküljed minutite haaval. Laulan vastu kui kuulen viisi. Naeratan kui ei ole antud põhjust, kuid tunnen end üldiselt ka läbi igava vaikuse rahulolevalt.